Pikaealisuse saladus

"Milles seisneb pikaealisuse saladus?" Ajakirjale Sensa vastab Ingvar Villido, teadlikkuse rakendamise õpetaja, Lilleoru asutaja ja koolitusjuht, kes on praktilise eneseuurimise ja -arendamisega tegelenud üle 25 aasta. Veebruaris 2014.

Kui seda küsida pikaealise inimese käest, siis ta enamasti vastust ei tea. Ta elab oma suhteliselt rutiinset elu nii, nagu on seda kogu elu teinud. Teadus püüab küll pikaealisust analüüsida ja teha vastavaid järeldusi, kuid kas pole hoopiski olulisem elada oma elu selliselt, et oled tehtuga rahul?

Vananemine on bioloogiline paratamatus. Samas on tohutult faktoreid, mis nii-öelda söövad elu ära. Inimest analüüsides avastame, et tema elu-olu on reglementeeritud igaks elujuhtumiks valmisolevate reaktsioonidega. Reaktsioone on kahte tüüpi: emotsionaalsed ja mentaalsed, kuigi tavaliselt pannakse need ühte patta. Kõik reaktsioonid on õpitud kas vahetult teistelt või ise sisseharjutatud. Nende omandamine algab juba varajases lapsepõlves ja kujuneb ümbritsevate olude vältimatu mõjuna.

Taipamine ja teadlikkus

Sisseharjunud reaktsioonidele lisaks eksisteerib ka üks lisafaktor, mille mõju elule on tema madala esinemis-sageduse tõttu suhteliselt marginaalne, aga samas märgatava toimega: see on taipamine ja teadlik tegutsemine - mõlemad on ühe ja sama nähtuse erinevad tahud.

Inimestega suheldes ilmneb kohe, kas toimub minevikureaktsioonide kordamine või osatakse olukorras teadlikult arukalt toimida ja nõu anda. Ühed kasutavad rohkem teadlikkust – sealt tulevad ka arukad nõuanded ja elutarkus. Teised aga kasutavad omandatud jäiku põhimõtteid ja arusaamu ning emotsionaalseid-mentaalseid komplekse. 

Iga inimene elab muutuvas keskkonnas ja on sellest absoluutselt mõjutatud. Keskkonda saab jagada kaheks: välimine ja sisemine. Välimine ümbritseb füüsilist keha – ühelt poolt on piiriks nahk, teiselt poolt piiri pole. Sisemine keskkond algab samuti nahapiirist, kuid ulatub kaugemale sissepoole ja ka siin puudub piir. Eluiga mõjutavad sisemise ja välimise keskkonna omavahelised toimed ja suhted. Kui need on kooskõlas, on elu pikem – mida konfliktsem on see suhe, seda lühem on eluiga.

Vähem konflikte

Kooskõla eeldab teadlikkuse kasutamist ehk realistlikkust ning see kooskõla tuleb ümberõppe käigus ise saavutada. Konfliktsust õpetatakse traditsiooniliselt elu loomuliku osana juba maast madalast. See on ühiskonda juba sajandeid sisse programmeeritud, nii et seda peetakse normaalseks.

Üldiselt oskame väliskeskkonda tundes selle mõjudega hästi toime tulla. Hoopis teine lugu on aga sisekeskkonnaga: iga inimene kasutab seda, kuid teab selle tööpõhimõttest ülivähe,­ kuna sellekohane üldharidus tegelikult puudub. Soovitan tundma õppida eelkõige sisemist ruumi, sest hiljem saab seda rekonstrueerida ja saavutada kooskõla ka väliskeskkonnaga. Kaovad ära konfliktid, mis eluaega röövivad.

Heaolu alustala on sisekeskkonna kooskõla väliskeskkonnaga. Seda on vaja teadlikult taasluua, sest meid on õpetatud olema konfliktsed. Oleme sellega nii harjunud, et peame seda normaalseks. Ja mida sellega siis peale hakata?

Alusta endast

Heaolu saab luua oma sisekeskkonda muutes. Ehk kui seal puuduksid vastureaktsioonid väliskeskkonna ärritajatele, kas ärrituksid? Harjumus reageerida ja tekitada konflikte mõlemas keskkonnas on tugev ja süstemaatiline. Kogemusest võin öelda, et lõplik lahendus sellistele protsessidele on täiesti olemas. 

Teekond selleni näeb välja järgmine: esmalt tuleb õppida praktiliselt tundma sisekeskkonnas toimuvat, seejärel omandada vabastavad tehnikad ning siis üles ehitada uus keskkond. Arvatavasti on selliseid teadmisi palju, kuid minule on osaks saanud õpetada arukat lihtsust ja efektiivsust, et saavutada mida tahes. Sellise õppe alustalaks on teadlikkus. Õpetan ka seda avastama ja kasutama.

Tuleb leppida, et vananedes vajavad abi peaaegu kõik, muutudes lõpuks abitu lapse sarnaseks. Seda ei ole vaja karta. Karta on vaja hoopis tekitatud konflikte, mille tagajärjel tuntakse end mahajäetuna ja üksi. Positiivsus toob inimesed ligi, valu tekitamine füüsiliselt või emotsionaalselt peletab eemale. Ehk on aeg suhted taas heaks teha? Anda andeks, ületada häbi, loobuda oma seisukohtadest, mis ei muuda suures plaanis midagi… Leppida, et elu on elatud nii, nagu on osatud, ja midagi ei ole tehtud valesti. Siin tahan mainida, et minevikus on kõik tehtud õigesti. Sel hetkel, kui midagi otsustasite, ei saanudki te otsustada teisiti. Tagantjärele asja vaatamine annab muidugi teise teadmise, kuid otsustamise hetkel oli teadaoleva info põhjal tehtud parim valik kas enda või teiste jaoks.

Hirm tuleneb alati tundmatusest – sellest, mida me ei tea. Tavaliselt on hirm ise suurem kui tagajärjed. Hirmu võib aga asendada huviga: mis sealt tuleb?