Ingvar Villido: Vabadus tähendab teadlikkust maailma loomisest

Intervjuu Ingvar Villido‘ga 2000. aastal ajakirjale Päikesetuul
Küsitleja: Peeter Liiv

Õpetuse tuum, mida jagad?

Inimese olemus.

Mis see on?

Nagu ütles üks päralejõudnu: "Kui keegi räägib Jumalast, siis ma näen, kas see Jumal on temas "elavana" olemas või on ta sellest ainult kuulnud." Seda olemust on võimalik kogeda, jätkata elavas kogemuses edasi, aga tihti ei ole see see, millest räägitakse.

Lilleorulaste eesmärgiks on Vabadus. Sinu enese tee selle poole?

1982. aastal kohtasin Õpetajat. Sealt algas minu isiklik dialoog – küsimused ja vastused elu kohta, mis tihti ei rahuldanud. Püüdes ise kõike järele proovida, kogeda, hakkaski tulema reaalsust kajastavaid eksperimentaalseid vastuseid. See andis kindlust, et asjad on tõesti nii, nagu Targad seda on kirjeldanud. Ja mul avanes võimalus läbi enda kogemuste viia ka teisi taoliste kogemusteni.

Millised vaimsed praktikad Sind selles aitasid?

Aegade jooksul on tehtud sadu praktikaid – nad kõik on aidanud.

Kas ei ole nii, et mõni praktika sobib ühele rohkem kui teisele?

Ükskõik millist praktikat tehes põrkub inimene kokku omaenese nõrkustega, mis sunnivad teda asja pooleli jätma ja uusi harjutusi otsima, mis kuidagi sobiksid tema nõrkustega. Nii võibki otsima jääda ja inimene ei jõuagi nende väärtusteni, mida ta läbi praktiliste harjutuste vôiks saavutada.

Kas on olemas ka mõni eneseslik tee, mille puhul ei pea tegema mingit konkreetset praktikat?

See eeldab oskust olla hetkes, siin ja praegu. Me võime sedagi nimetada praktikaks, "tegutsemiseks tegutsemata" vms – igal juhul on see teadlik tee, mitte elamine nii nagu parajasti välja kukub. Spontaansusel ja spontaansusel on vahe. Tavateadvuse olek erineb vägagi "siin ja praegu" olekust.

Tõkked vabaduse teel? Hirm, süütunne, viha?

Egoism.

Milles väljendub?

Selles, mida loetlesid ja veel paljus muus, mis tavaliselt elus edasi viib.

Suhted oma õpilaskonnaga?

Esiteks, ma ei pea ennast Õpetajaks. Aga suhetest on meil võimalik teadlikult või ebateadlikult kasutada kolme. Esiteks: mina ja nemad. See on võitluse tee, kus igaüks püüab kõikvõimalike vahenditega seista oma koha eest selle päikese all. Teiseks: mina ja Tema ehk Looja. Nüüd õpib inimene Temalt – nemad on ühinenud Temaks. Siin saab egoism kõvasti pihta. Kolmandaks: Mina ja Mina. See on kõige keerulisem – kuni inimene taipab, et kõik tema ümber on tema enese väljendus, peegeldus. Selle suhte puhul vöib öelda, et inimese Mina on kõigega üks. Aga see ei teostu enne, kui on läbitud kaks eelmist suhet.

Armastus?

Ma olen selle koha pealt nõus Vigala Sassiga, kes ütleb, et Armastust ei ole. Mida lähemal Loojale, seda vähem Armastust, ja seda rohkem kirgast Selgust. Süvendades oma olekut liigub inimene paratamatult läbi Kaastunde, Õndsuse ning Armastuse ja jôuab välja kirkasse Tühjusse, meele olemusse, sellesse, mida dzog-chen’i õpetuses nimetatakse rig-pa’ks. Aga loomulikult võib inimene püsima jääda ka Armastuse tasandile ja kõik on hästi. See on igal juhul parem kui olla sõgedates, muutlikes ja segastes mõtetes, tunnetes ja emotsioonides. Samas peab mainima, et silmaspeetav Armastus ei ole tundeline ega emotsionaalne, vaid Olemuslik - kõigest sõltumatu ja vaba, tolerantne, egotu.

Kellena tunned ennast oma õpilaste ees – kui Sa ei pea end Õpetajaks?

Seda on raske määratleda – see on pigem olek, mis pole kellegi jaoks spetsiaalselt välja mängitud, vaid mis muutub vastavaks tekkinud olukorrale. Võib olla Armastuse, Õndsuse, raevukas jne olekus – aga need on kõik isetud. Sinna juurde ei kuulu ego.

Kas Vabadusse minek on lõputu?

Vabaduse tee on teatud distsipliin, mille kaudu inimene jõuab võimalusteni, mida ta tavaliselt teadlikult ei kasuta, mis teadlikult pole väljendunud. Näiteks küsimus elu mõttest või siis mida teha selleks, et surra mingil täpsel moel. Või siis üldse mitte tavamõttes surragi? Tavakontseptsioonid vaadatakse ümber, luuakse uued ja paindlikumad kontseptsioonid, mis pole mitte ainult intellektuaalsed, vaid ka läbielatavad, kogemuslikud. Inimesel enesel tekib võimalus ennast muuta.

Näiteks on keegi tänases teadusmaailmas väitnud, et maailm lõpeb väljaspool meie taktiilseid(taktiilne – kompimise abil tajutav) närvilõpmeid. Meie ümber on vibratsioonid, mis - närvilõpmete poolt vastuvõetuina – muutuvad ajus maailmapildiks. Mind huvitab, mis tegelikult on väljaspool taktiilseid närvilõpmeid. Vabadus tähendab olla vaba ühest või mitmest maailmapildist. See tähendab teadlikkust sellest, kuidas me maailma oma meeles loome ja seda üleval hoiame. Olemuslikud küsimused leiavad vastuseid ja teadmisi kuidas tegutseda.