Keskkonnajurist ja leiutaja Albert Bates on üle 30 aasta uurinud kliimamuutusi ja osalenud mitmekümnetel kliimakonverentsidel. Järgnevas intervjuus jagab ta oma teadmisi kestlikust eluviivist ja meie tervise mõjutajatest looduses.
“Me ei ole lihtsalt meie, vaid kõik need tillukesed mikroorganismid, kellega oma keha jagame. Vahetevahel oleks hea mõelda sellele, kui palju me neist pisikestest tegelastest tegelikult sõltume, sest ui kaob meis olevate mikroorganismide tervis või mitmekesisus, oleme ohus ka me ise,” rääkis sügise hakul Lilleoru õppekeskuses toimunud vestlusõhtul Ameerika keskkonnajurist ja kirjanik Albert Bates, kes on aastakümneid uurinud kestliku eluviisi võimalusi ja kliimamuutusi. Muiates lisas ta, ehkki endal oli tõsi taga, et temaga samas ruumis viibides saame meiegi endasse killukese neist presidentidest, suursaadikuist ja kirjanikest, kellega tal maailma ökokülade võrgustiku ühe eestkõ nelejana on olnud võimalus juttu ajada… sest kohtudes, üksteist puudutades ja ühist õhku hingates nopime me endasse ka kübekese teiste inimeste mikrobioomist.
Sa oled nii terve, kui terve on su mikrobioom. Ja mikrobioom on nii terve, kui terve on muld. Ja see omakorda nii terve, kui on meie planeet. Paraku ei oska me alati näha seoseid, mismoodi me kõigi ja kõigega seotud oleme. Teadlased on kindlaks teinud, et mida mitmekesisem on meie mikrobioom – soolestikus, nahal, suus, ninas ja naistel ka tupes elav bakterite, seente, viiruste ja arhebakteritega asustatud “elund” –, seda tervemad oleme ka me ise. Just mikrobioomi teha on, kui tugev ja tasakaalus on ainevahetus, immuun- ja hormonaalsüsteem, seedimine, närvid ja aju.
Tervis sõltub mikrobioomist
Mikrobioom hakkab kujunema emaüsas. Rikastub, kui laps mööda sünnitusteid liigub, ilmale tulles hapnikku hingama hakkab, teistega kokku puutub, mulda suhu topib ning looduses kasvanud värsket kraami sööb. Seega – mida rikkalikum on pinnase mikroorganismide kooslus, seda elujõulisemad on taimed ja seda tervemad oleme ka meie. Sestap ongi nii oluline hoida mulla tervist ja bioloogilist mitme kesisust ning hoolitseda sellegi eest, et me neid enda sees elavaid silmale nähtamatuid tegelasi oma steriilsusetaotlusega ära ei tapaks.
“Niisugusest omavahelisest seotusest kvanttasandil ei saa me paraku aru. Me lahendame ühe probleemi ja alles seejärel võtame ette järgmise ning mõnikord toob probleemi lahendamine kaasa uue probleemi. Ka on meile lapsest saadik õpetatud, et meist igaüks on eraldiseisev indiviid, kes peaks teistega muudkui võistlema,” seletab Bates. “Looduses käivad asjad teisiti, keerukamalt, on omavahel läbi põimunud. Ehkki igal liigil, olgu see putukas, lind, kala või loom, on talle omane mõtlemine, moodustab see kõik kokku üksteist toetava terviksüsteemi.
“Kui saadad korda midagi siin, ilmnevad tagajärjed kusagil seal.”
Sellepärast juhtubki nii, et kui saadad korda midagi siin, ilmnevad tagajärjed kusagil seal. Aga me ei näe seda, sest muutused võtavad kauem aega, kui kestab inimese eluiga. 100-, 500-, 8000aastasel
ajaskaalal vaadates on planeedi kliimas toimunud inimtegevuse mõjul tohutud ümberkorraldused.”
Suurema pildi adumiseks meenutab loodustehnoloogiate uurija, et paikadest, mida me teame tsivilisatsiooni hällina – Mesopotaamia, Põhja-Aafrika, Põhja-Hiina –, on saanud kõrbed. Inimene tegi kuivendamise ja adra abil neist kunagistest metsaaladest rohefarmid. Ning kui pinnas seal vaesemaks jäädes saaki enam ei andnud, liikus edasi uusi metsi maha võtma. Ja teeb nii siiani.
Tervis sõltub metsast
Muu hulgas ka metsamajandust õppinud Bates toob ilmsiks teisedki oskamatule vaatajale nähtamatuks jäävad seosed, millel pole pistmist mitte üksnes inimese tervise, vaid ka inimliigi allesjäämisega. Kui kõrbete, raadatud metsade ja mahasaetud puude asemele istutada uusi, seovad need kasvades süsihappegaasi, jahutades sellega planeeti, mille temperatuur süsinikdioksiidi hulga suurenedes üha tõusnud on.
“Inimene saab jahedas hakkama hoopis paremini kui kuumuses, sest üks evolutsiooni käigus kujunenud keha omapärasid on higinäärmed ja higistamine, tänu millele suudab organism end ülekuumenemise korral jahutada. Temperatuuril 45 kraadi aga higistamist ei toimu ning meil tuleb kuumuse eest peitu pugeda. Kui inimkond jätkab majandamist praeguse ärimudeli järgi, võime jõuda selleni, et sajandi lõpuks tõuseb maakera temperatuur 4–5 kraadi võrra – kuid inimene pole eluks niisugusel temperatuuril kohastunud.” Temperatuuri tõus toob kaasa ka maailmamerede taseme tõusu, rannikulinnade hävimise, sagedased ja pikad põuad, vihasemad orkaanid ning äärmuslikud ilmanähud kesksuviste rahehoogude ja südatalviste soojalainetega.
“Inimene saab jahedas hoopis paremini hakkama kui kuumuses.”
Et metsad planeeti jahutavad, näitab 15.–16. sajandil Euroopat ja Põhja-Ameerikat tabanud nn väike jääaeg, mil Läänemeri külmus paar korda täielikult kinni, Londonis peeti Thamesi jõel nn külmalaatu ja Hollandis sai kanalitel uisutada. Nüüd on teada, et samal ajal kasvasid tagasi vihmametsad Lõuna-Ameerikas, kus Hispaania ja Portugali konkistadoorid olid hävitanud suure osa kohalikest põliselanikest koos linnade, muude asulate ja põldudega. Söötis ja mahajäetud aladel sai taas kuningaks loodus.
Planeedile on vaja just metsi, mitte üheainsa liigiga puudeistandusi. Need ei ole Batesi silmis mets. Mets on ikka paik, kus kasvavad koos eri vanuses erinevad puud ja muud taimed, elavad loomad ja linnud. Kus on ühtne, mitmekesine ja terviklik ökosüsteem.
Tervis sõltub biosöest
Mida me iseenda, oma laste ja planeedi tervise hoidmiseks teha saame? “Metsi istutada,” tähendab enam kui 60 maailma rahvale oma teadmisi jaganud mees veendunult. “Kliima soojenemise peatamiseks ja atmosfääri saadetud süsinikdioksiidi kinnipüüdmiseks peaksime sajandi lõpuni istutama puid igal aastal viie Hispaania-suuruse territooriumi jagu. Siis hakkab jää Gröönimaale ja Arktikasse tagasi tulema. Väikesel jääajal oli maakeral 6 triljonit puud, nüüd 3 triljonit. Kuulsin Albert Batesilt ka seda, et kui kasvades seob puu atmosfäärist süsihappegaasi, siis kõdunedes hakkab ta seda, vastupidi, sinna eritama. Et seda ei juhtuks, on mehe sõnul olemas üks suurepärane vahend – teha mahakukkunud surnud puudest biosütt.
“Iseenda, oma laste ja planeedi tervise hoidmiseks saame metsi istutada.”
Seda enam kui viiesaja-aastast tarkust õppis ta Lõuna-Ameerikas lopsakas Amazonase jõgikonnas elavatelt põlisrahvastelt. Biosöe tegemiseks sobivad nii puunotid, puidutööstuse jäätmed, viljajäägid, sõnnik ja biojäätmed. Interneti- Amazonist saab seda osta kalli raha eest, ent on endalgi teha imelihtne.
Võta puude põlemisest põlemata jäänud tukid, jahvata peeneks ja sul ongi biosüsi, millega väetada viljakaks koduaia või rõdukasti muld. Must poorne pulber mitte ainult ei seo atmosfäärist süsihappegaasi, muutes sellega jahedamaks kliimat, vaid puhastab ka vett. Ka on sel erakordne võime suurendada mulla toitaine- ja liigirikkust. Pinnasesse kaevatuna asuvad temasse justkui korallrifi sisse elama erinevad mikroorganismid, kes meelitavad ligi seeni, kes omakorda oma niidistikku pidi taimejuurtesse biosöes olevaid toitaineid kannavad. Niisuguses elust vohavas pinnases sirgunud taimi süües saab liigirikkamaks ka meie mikrobioom ja tänu sellele tugevamaks tervis.
“Me peame muutma Maa taas aedade planeediks, siniroheliseks planeediks, millel kosmosest vaadates kõik pruunid kõrbestunud alad rohetama on löönud,” kostab tark ja südamega mõtlev muhe habemik.
Kes on Albert Bates?
Albert Bates on keskkonnajurist ja leiutaja ning üks suurimaid permakultuuri asjatundjaid maailmas. Ta on uurinud kliimamuutusi ning osalenud kõikidel kliimakonverentsidel alates Kyoto omast 1997. aastal. Me siin teame, kuidas kliimat parandada. Probleem on inimeses. Ühe maailma ökokülade liikumise algatajana on Bates esindanud ülemaailmset ökokülade võrgustikku GEN ka ÜRO kliimakõnelustel. Albert Bates elab USAs Tennessee osariigis asuvas ökokogukonnas The Farm. Ta on asutanud sealse tehnoloogiate uurimisinstituudi ning kirjutanud pea 20 raamatut.
Eestit külastas Bates esmakordselt 2010. aastal Lilleoru õppekeskuse kutsel, mil tuli siia jagama permakultuuri tarkusi. Tänavu rääkis ta ökosüsteemide taastavast ja uuendavast arengust ehk uue suhte kujundamisest Maaga, milles inimene on tervendaja ja hoolekandja rollis, samuti biosöe kasutamisest ja valmistamisest ning šiitakeseene kasvatamisest.
Mis on mikrobioom?
See on kõigi kehas olevate mikroorganismide ökosüsteem, millest sõltub inimese tervis, toidu seedimine, aju ja närvisüsteemi töö ning palju muud. 80% mikrobioomist elab soolestikus. Meie kehas on mikroorganisme umbes kolm korda rohkem kui rakke ning iga inimgeeni kohta tuleb 100–1000 mikroorganismi geeni. Oma mikrobioom on ka maakera ökosüsteemidel.
Intervjuu Albert Batesiga ilmus esialgselt ajakirja Tervis Pluss detsembrikuu numbris (2019).